Search
  • Bibi Loore Pilipenko

Esimesed distantsõppe nädalad läbi õpilase silmade

Bibi Loore Pilipenko jagab esimesena mitmete hulgast oma distantsõppe päevikut ja mõtteid sellest õppeperioodist!

 

Tuleb anda endast maksimum ja võtta maksimum ehk koduõppe esimesed nädalad


Möödunud on esimesed koduõppe nädalad. Ütleks, et kõik on läinud üllatavalt hästi, sest kogemust on õpetajatel kui ka õpilastel. Loomulikult ei saa see kunagi kooli asendama, aga kuna nii peab hakkama saama, siis ma ütlen, et saame täitsa hästi.

Lubasin endale distantsõppe alguses kaht - hoian toa korras ja ei söö enda toas. Need olid kaks asja, mis eelmisel kevadel olukorra minule mitu korda hullemaks tegid, sest siis kippusin hommikusööki arvuti taga sööma või vahepeal midagi enda toas näksima ja tuba läks iseenesest sassi. Seekord teadsin, et kogu distantsõppe võlusõnad on kord, planeeritus ja sorteeritus. Seda kõike olen suutnud siiani kenasti täita ja kui õpikeskkond on õppimist soodustav, siis õppimine on veelgi toredam.


Minu distantsõppe moto, mis toob alati naeratuse suule


Minu koolipäeva pikkus sõltub mitmest tegurist. Esimesena motivatsioonist, teisena zoomide ja meetide arvust päevas (st veebitundidest) ja kolmandana perekonnast ja muudest plaanidest. Keskmiselt õpin kuskil üheni-kaheni. On ka neid päevi, mil motivatsioon on laes ja õpin vajaliku üsna hommikul või siis otsustan ette võtta ka järgmiste päevade ja nädalate ülesanded ning õpin rahulikult kella neljani või kauem. Mõni päev jällegi teen ühte lihtsat ülesannet terve päev, sest pole motivatsiooni ja õppimise vahele on vaja teha igasugu muid “vajalikke” tegevusi. Seega kõik oleneb kõigest!

Huviringid on samuti ühel või teisel moel distantsõppel. Viiulis veebitunde ei toimu, aga see-eest viiuldan kodus ise nii kuis jaksan! Muusikakoolis tuleb ise mitmeid ülesandeid lahendada ja klaverit mängin õpetajaga telefoni otsas. Muudes ringides suhtleme ja arutleme niisama. Kõige raskem distantsõpe on muusikakoolis, sest spetsiifilisi teemasid ise kodus omandada ja õppida on keeruline ja arvan, et läbi telefoni klaveri mängimine ei vaja isegi mitte sõnu. See lihtsalt ei ole hea.

Sõbrad ja klassikaaslased olenemata kaugusest ei ole siiski kuhugi kadunud ja omavahel suhtleme me ikka. Vahel teeme videokõne ja õpime koos, vahel küsime niisama abi õppimisel ja suhtleme ikka ka muudel teemadel.

Minult kui suurelt kooli armastajalt küsitakse tihti, et kuidas ma küll hakkama saan ja öeldakse muudkui, et vaene mina. Tegelikult on nii, et muidugi ma tahaksin väga kooli ja igatsen ka juba kõige lihtsamaid ja muidu tüütuna tunduvaid tegevusi. Näiteks koolikoti kokku pakkimine ja iga tunni alguses just koolikotist asjade välja võtmine. See oli muidu nii tüütu! Samuti igatsen tunnet, kui hommikul koolimajja sisse astun. See suur rõõm, mis kuni sõrme- ja varbaotsteni minusse poeb! Millest ka eelmine kevad puudust tundsin on soojadel kevadpäevadel koolis käimine. See, et sa lähed hommikul kooli hämaras ja jahedas ning pärast koolist tulles särab taevas päike ning ilm on nii mõnusalt soe! Tuleb välja, et just nii väikesed asjad suudavad teha mind nii rõõmsaks.

Olukord on raske ja nõuab meilt suurt pingutust, aga tuleb ise olla negatiivselt positiivne, anda endast maksimum ja võtta maksimum!




 

Bibi Loore Pilipenko


111 views0 comments